Lõpuks nägin seda filmi. Ta on kahtlemata väga hästi tehtud, kuigi ma kohe ütlen, et ei saa seda värk veelkord naha. Liiga kurb ja masendav ongi. Noh, saan aru et see on film koolivägivallast ja sellepärast peaks vägivalla näidata. Aga ma ei arvestatud seellega, et ta võiks nii karm olla. Ma ootasin midagi nagu Gus Van Sant’i film “Elephant” ja ma tahtsin filmi kaudu midagi eesti kööliõpilaste elust ja keelest teada saada.
Sellegipoolest arvan, et koolivägivald ja kiusamine on kaks probleemi, mis pole nii tihedalt koolitulistamisega seotud. Filmi nägedes oli mulle selline tunne, et Raag mingil mõel ebateadlikult “õigustab” koolitulistamist. Mu meeles pole sellistel juhtudel enamasti mingit ratsionaalset põhjust. Nagu üleeile Saksamaal. “Suhtelisetl tavalline” poiss kellel on teistmelise ea tavalised probleemid saab relva kätte ja teeb hoopis valet otsust.
Film saab isegi Hispaania poodides leida! (näiteks FNAC’is). See näitab, et Euroopa integratsioon läheb edasi, hoolimata Lisbonni kõkkuleppe saatusest.
Pildi tegin Sevillas jõulupühade ajal.
Filed under: Euroopa, eesti keel, eestlased, elu eestis, filmid
Äkki see film ei olnud mitte õigustus, vaid õpetus kannatajatele ja hoiatus kiusajatele?
Aga põhjus miks päriselt võetakse püss kätte… Noh… Peaaegu kõigi koolitulistamise juhtumite puhul oli tulistaja äsja lõpetanud antidepressantide võtmise. Karm vägivald on väga levinud withdrawal symptom antidepressantide puhul.
Jah, hoiatus on küll selles filmis. Film on selles mõttes minu arvates väga positiivne, sest tekitab arutelu ühiskonnas, kooliõpilaste ja koolitöötajate hulgas.
Antidpressantid võivad ka suur roll mängima sellistel juhtudel.
Aga veelkord filmist: seal olid lapsed liiga julmad ja täiskasvanud väga mittearusaadavad. Õnneks päriselus asijad ei ole niimoodi.
Või siis teisest küljest: film ei taotlenud reaalsust, vaid seda kuidas reaalsus noortele tundub. Ja tundubki tegelikult tihti väga julm.
Filmi said minu teada noored ise ideid pakkuda. Et mida nad näinud ja kuulnud on. Tulistamiseks ei ole meil siin Eestis veel läinud, aga muidu võib lugudel isegi tugev tõepõhi all olla. Kurb ja karm :(
Ma tükk aega ei tahtnud seda filmi vaadata, kuna teadsin ligikaudu, millest see on. Ükskord siis koos kolleegidega vaatasin. Jõime veini ja arutlesime kogu aeg kaasa. Nii oli talutav. Üksi ei tahaks sellist asja vaadata.
See on mõistetav. Ma polnud ammu midagi sellist näinud. Mitte ainult pildid, vaid mõistused pildi alla olid väga karmad.
Varem ma ei teadnud filmist midagi. Ei teadnud kuidas lugu lõpeb. Tahtsin lihtsalt eesti kooli näha ja ei arvestatud sellega, et lugu oli nii kurb.
“seal olid lapsed liiga julmad ja täiskasvanud väga mittearusaadavad. Õnneks päriselus asijad ei ole niimoodi.”
Kahjuks päriselus väga tihti just niimoodi ongi.