Ühinenud Rahvaste või Riikide Organisatsioon?

Huvitav, miks 1945. aastal San Franciscos loodud rahvusvahelise organisatsiooni nimi on eesti keeles “Ühinenud Rahvaste Organisatsioon”. Teistes keeltes on see “Ühinenud Riikide” Organisatsioon, ja tegelikult kuuluvad sinna ainult riigid.

Kohe pärast selle kirjutamist sain oma küsimusele vastuse wikipeedia artiklist, mis seletab, et:

Eesti keeles on juurdunud nimetus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja vastavalt ÜRO, ehkki enamikes keeltes on nimetuseks Ühinenud Rahvad. Eestikeelne kasutus rõhutab institutsiooni, seades ülla rahvaste ühinemise idee tahaplaanile. Jaak Jõerüüt: “On tõenäoline, et see kalk bürokraatlik “organisatsiooni”-lisand kandus eesti keelde vene keelest. Stalinile pidi see igatahes paremini sobima kui mingi abstraktne ja üllas ühinemisidee.

Muide, kas eesti keeles on teist sõna “organisatsiooni” kohta? Vist on see kõige lihtne tõlke, sest tegu pole ka mingi ühinemisega.

Filed under: ajalugu, eesti keel, sõnad, terminoloogia, ÜRO, õigus

Mis seob hispaanlasi ja eestlasi

Oma hiljutises kõnes Hispaania kuninga küllalisena tõmbas President Ilves huvitavaid paralleele Eesti ja Hispaania ajaloo vahel ja vihjas sellele, mis seob hispaanlasi ja eestlasi omavahel.

Ma kirjutan siin mõned katkendid [täissihitis!], mis mulle eriti meeldisisid:

Esimene kohvik Tallinnas:

On teada, et esimese kohviku meie pealinna Tallinna rajas mees, kes oli pärit Zaragozast.

Eesti ja hispaania rahvalaulud:

Eesti kauaaegne suursaadik Kaarel Robert Pusta pani aga 1921. aastal esmakordselt Hispaaniat külastades tähele, et mõned siinsed rahvalaulud on väga eestilikud ja üks tants on täiesti Eesti rahvatantsu Kaera-Jaani moodi. Kohalik maavalitseja arvanud seepeale, et põhjus on väga lihtne: „Oleme mõlemad meresõitjad ja küllap siis Teie mehed tantsisid siin kunagi meie tüdrukutega või oli see vastupidi…”.

Hispaania esimene kuldmedali olümpiamängudes (või sellel spordialal, ma ei tea).

1980. aasta olümpiamängude purjeregatil võitsid Hispaania purjetajad just Tallinna lahel oma läbi aegade esimese kuldmedali.

Jüri Talvet ja TÜ hispaania keele osakond (muide, Jüri Talvet on saanud väga kõrge auhinna [täissihitis! lõpetatud tegevus!] OMA uuringute eest, “Isabel la Catolica -ei tea kuidas eesti keeles- rist).

Hispaania keel ja kirjandus on aastaid olnud üks kõige populaarsemaid erialasid meie rahvuslikus Tartu Ülikoolis, kus on juba sirgunud mitu põlvkonda Eesti hispaniste.

Tuglasi mälestused Hispaaniast:

Eesti kirjanik Friedebert Tuglas imetles oma Hispaania reisikirjas saja aasta eest hispaanlaste vaprust ja vaimusuurust, veel enam liigutas teda aga südamlikkus ja suuremeelsus.

Aga sarnasusi on palju. Ilves oleks võinud lisada, et meile (hispaanlastele) meeldib õlu ja saun ja teile (eetlastele) meeldib päike ja soe. Meile mõlematele vastastikuselt meeldivad hispania ja eesti tüdrukud. Meil on ka verivorstid, kuigi me ei söö neid koos moosiga nagu teie. Ja me mõlemad räägime väga keerulisi keeli ;D

Filed under: Eesti, Hispaania, Ilves, ajalugu, hispaania keel, rahvusvahelised suhted

Ilves tuleb meie juurde lõunasse…

…Sest siin on ilm ilus ja soe! :)

Postimehe kommentaaride kohaselt on see reis palju eestlasi jaoks kadedusvärne kadestusväärne. Üks tüdruk (oletan et ta on tüdruk ja mitte poiss) kommenteeris seda uudist järgmiste sõnadega:

oh kui armas
seal soe, saab dineel bikiinides olla ja völuda

Tegemist on Riigivisiidega, kus Eesti Vabariigi president kohtub muuhulgas Hispaania kuningat ja peaministrit kuningaga ja peaministriga. Kohtumine Madriidi ja Barcelona linapeaga ja osalemine mitmetel üüritustes üritustel Hispaania ja Eesti ettevõtjadega ettevõtjatega on ka ette nähtud.

Kahjuks presidendi päevakaval paevakavas pole visiit visiiti (?) Sevillasse, niiet selgitamatult kohtumine ühe toreda hispaanlasega (minuga) pole ette nähtud ;)

Eesti ajalehed kirjutavad, et visiidiprogrammis on ka ette nähtud pärja asetamine tundmatu sõdurite monumendi juurde. See on aussamma ausammas mida mis ehitati 19. sajandil ja kus alguses mälestati Iseseisvussõja (1808-1812) ohvreid, nende hulgas ka tavalisi kodanikuid kodanikke, keda Napoleoni armee tappis kahendal mail 1809 aastal. Seda stseeni võib Goya teoses näha.

Selle aussamba ausamba austamine on hea mõtte ka sellepärast, et kahjuks mõned päevad tagasi suri surid / hukkusid umbes samal ajal nii Eesti kui ka Hispaania sõdurid, kes teenisid Afganistanis ja Lebanonis.

Filed under: Eesti valispolitika, Goya, Hispaania, Ilves, Madrid, Riigivisiit, ajalugu, mina, rahvusvahelised suhted, reisimine

Laulupidu Hispaaniast vaadates

Vaatasin laulupidu Eesti ajalehte piltides ja ETV uudistes. Ausalt öeldes oli see tõesti väga ilus. Eriti meeldis see, et tänavu toimub noorte pidu ja väikestel lastel oli seal väga suur ja tähtis roll. Ilus oli näha, kui õnnelikud nad olid!

Seal laulatud lauldud laulud olid ka väga ilusad. Kahjuks ma pole veel internetis leidnud Eesti rahvalaulusid, aga väga ilusad paistavad olevat. Olen Eesti muusika päris suur fan fänn, aga rahvalaulu pean veel avastama.

Ma pole kunagi Eestis suvel olnud ja seetõttu polnud mulle võimalust, laulu- ja tantsupeol käia, aga loodan, et see õnnestub ju kunagi.

Ma ei tea, kas Hispaania televisioonis on näidatud seda üritust. Turistide huvi Eesti vastu on siin järjest suurem, aga ikkagi palju inimesi ei tea Eesti kohta midagi. Mulle tihti (näiteks postiametis) küsitavad, kas Eesti kuulub Euroopa Liidule, ja mul on mõned tuttavad, kes veel arvavad, et mina õpin Sloveeni või Slovaki keelt.

See, et laulupeol mõned Austraalia ja Isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi esindajad oli, on tõesti väga hea, aga oleks väga tore ka Euroopa Liidu naabreid kutsuda. Nii saaksid palju inimesi teada, et Eestil on oma kultuur ja samasus, ja kui suur roll on rahvalauludele olnud näiteks iseseisvuse taastamisel.

Filed under: Eesti valispolitika, Hispaania, ajalugu, laulupidu, rahvalaulud, suvi, tantsupidu

‘Keskea rõõmud’ ja elu nõukogude ajal

Olen hiljuti mitu eesti filmid vaadatud ja üks nendest oli “Keskea rõõmud”. Minu arvates oli see väga hea film, isegi kui ka natuke kurb. Natuke nagu “Moskva piisaraid ei usu” Eesti versioon.

Filmis mängib muuhulgas Maria Klenskaja, kes on Dmitri Klenski õde. Jah, väga ilus ta oli (pean meeles Maria, muidugi).

Film peegeldab eesti elu stagnatsiooni ajal. Ma pole kunagi Nõukogude Liidus elanud, aga tundub, et filmis näidatakse väga hästi milliseid probleeme sel ajal oli.

Näiteks kaubamajas polegi palju tähtsat ja vajalikku asju. Inimeestel polnudki ilusaid ja moodneid riideid, nagu praegugi. Pooditeenijate pole vastanud sõbralikuks. Paljud asjad näevad inetu välja ja tundub, et inimestel pole lootusi ja projekti tuleviku suhtes. Sildid on kakskeelsed või kirjutatud ainult vene keeles.

Isiklikult arvan, et see, et reklaamid polnud, pole halba asi. Halb on see, et inimestel pole olnud valikut, mida osta.

Kuna mina olen tarbimisühiskonnas kasvanud, siis ei saa ennast kujutada, kuidas elu ilma reklaamideta ja suured kaubamajad on. Muidugi on meie materiaalse tarbimiskultuuril palju vigu, aga elu praegu on inimestel ikkagi parem kui planeeritud majanduses.

Filmis on ka näha Eesti loodus ja mõned Tartu tänavad. Hea on teada, et vähemalt Tartu Ülikooli peahoone ees polnud suur Lenini kuju.

Kardan, et elu nõukogude ajal oli ikkagi veelgi raskem, kui selles filmis. Näiteks politseinikud pole olnud nii süütud ja sõbralikud. Filmis näidatakse korruptsiooni ja seda, kuidas politsei tuleb baari ainult sellepärast, et üks peategelane hakkas klaverit mängima.

Tänapäeva Eesti on hoopis teistsugune maa ja on raske arvata, et kaheksa aastaid tagasi nägi Eesti niimoodi välja. Kuna Venemaal on veel palju inimesi kuidagi emotsionaalselt seotud kommunismi ajaga, siis pole eestlastel selline tunne.

Huvitav, kuidas eestlased näevad selliseid filme. Kas noored tunnevad huvi lahimineviku vastu või on see igavam kui uus Nokia modell mudel? Ja kas taiskasvanutel on raske seda vaadata?

Filmi lõpus on tüüpiline nõukogude asi. Välis on kohutavalt palju autot (mis näitab nõukogude tööstuse võim) ja peategelased lähevad kuhugi edasi. Mees aitab teisele, kes on haavastatud ja ei saa ise minna (nõukogude solidaarsus). Kuhu nad lähevad? Kommunismi suunas, nagu lubas seltsimees Nikita Sergeevich palju aastaid tagasi?

Õnneks on ajalugu eestlaste jaoks teisi teid avatud. Näiteks turismi reisid kanaaride saartedele! :)

Filed under: Moskva piisaraid ei usu, ajalugu, eesti filmid, eesti roadmovie, eestlased, filmid, keskea rõõmud, nõukogude aeg, okupatsioon