Jan Uuspõld läheb Tartusse

Notsu soovitusel vaatasin filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Film on minu meelest vaimukas ja hästi tehtud ja korra oli ka väga naljakas. Muidugi on see eelkõige komöödia. Eriti meeldis mulle see, et see on tänapäeva film, sest viimasel ajal olen vaadanud selliseid filme nagu “Õnnelind Flamingo”, mis näitavad elu Nõuka ajal ja on natuke masendavad.

“Jan Uuspõld…” on ikka rohkem positiivne film, kuid ühiskonnakriitikat on filmis ka. Kuigi filmi alguses vähendab raadio ainult häid uudiseid, püüab film irooniaga näidata, milline on tegelikult tänapäeva Eesti.

Teadsin, et see on Eesti vaadatuim film, nii et pole mõtet siin jutustada, mis filmis toimub. Kirjutan ainult, millised muljed filmist jäid.

Esiteks olen vapustuses, et see on ka roadmovie. Nüüd võib öelda, et viiskümmend protsenti eesti filmidest, mida olen näinud, on roadmovies. Aga see on kindlasti sellepärast, et olen ainult nelja eesti filmi näinud. Igal juhul on naljakas, et väikeses Eestis see žanr nii populaarne on!

Teiseks meeldis ka, et filmis osaleb isegi Eesti president. Ei tea, kas ta tol ajal, millal filmi tehti, juba president oli, aga igal juhul on see hea mõte. Filmi vaadates uskusin, et isegi Arvo Pärt ja Mart Laar osalevad filmis.

Filmis kuulsin mitu sõna, mida olen hiljuti õppinud, nende hulgas “plotski”, “plasku”, “ori” ja “tisler”. Algusest peale on minu jaoks eesti keeles väga raske olnud, et paljud sõnad on liiga sarnased. “Plotski” ja “plasku” on head näited sellest, kuid õnneks ei tule neid sõnu kasutada iga päev (või tuleb?).

Samuti kuulsin filmis palju huvitavaid väljendeid, mida tavaliselt ei kuule nagu “istu maha!”. Kuna õpin eesti keelt ajalehte ja ajaveebi lugedes, siis ma tihti ei tea kuidas selliseid lihtsaid asju öelda .

Õnneks on filmil ka subtiitrid. Järgmine kord loen ka inglisekeelseid subtiitreid, et rohkem aru saada (sest kavatsen filmi mitu korda vaadata! :)

PS.- Muide, pildid võtsin ajaveebist Eesti filmid.

Filed under: Eesti, Tartu, eesti filmid, eesti keel, eesti keele õppimine, elu eestis, filmid

Tagasi kooli

See, et eesti filmi “Klass” valiti Euroopa parimaks filmiks, on kõigepealt järjekordne edu Eesti jaoks, aga minu jaoks on see samuti väga hea uudis. Sest see auhind võib tähendada, et film näidatakse ka Sevillas mõnes kinosaalis, ja loodetavasti eesti keeles. Filmi “Nimed marmortahvlil” DVD võib isegi Hispaania poodides leida.

Sellest filmist olen juba palju kuulnud. Filmi lavastaja Ilmar Rag oli Jutusaate külaliseks (vt siia) ja mõnesid mõningaid katkendeid näidati ETV uudistes. Vaatame nüüd, kas film on edukas teistes Euroopa maades (näiteks Saksamaal), sest Eesti noored on ju väga vahvad ja koolivägivald on igal pool väga aktuaalne teema.

Muidugi, ma ei arvesta arva, et Hispaanias palju inimest inimesi käivad käib seda filmi vaatamas läheb seda filmi vaatama (siin istuvad inimesed kodus ja vaatavad “programas de cotilleo“, sest ilmad on liiga soojad), aga loodan, et vähemalt minu kodulinnas võib seda ikkagi naha. Üks inimene käib kindlasti seda filmi vaatamas läheb kindlasti seda filmi vaatama, nii et see tasub ära!

Filed under: Hispaania, eesti filmid, eesti keel, eesti koolid, kino

‘Keskea rõõmud’ ja elu nõukogude ajal

Olen hiljuti mitu eesti filmid vaadatud ja üks nendest oli “Keskea rõõmud”. Minu arvates oli see väga hea film, isegi kui ka natuke kurb. Natuke nagu “Moskva piisaraid ei usu” Eesti versioon.

Filmis mängib muuhulgas Maria Klenskaja, kes on Dmitri Klenski õde. Jah, väga ilus ta oli (pean meeles Maria, muidugi).

Film peegeldab eesti elu stagnatsiooni ajal. Ma pole kunagi Nõukogude Liidus elanud, aga tundub, et filmis näidatakse väga hästi milliseid probleeme sel ajal oli.

Näiteks kaubamajas polegi palju tähtsat ja vajalikku asju. Inimeestel polnudki ilusaid ja moodneid riideid, nagu praegugi. Pooditeenijate pole vastanud sõbralikuks. Paljud asjad näevad inetu välja ja tundub, et inimestel pole lootusi ja projekti tuleviku suhtes. Sildid on kakskeelsed või kirjutatud ainult vene keeles.

Isiklikult arvan, et see, et reklaamid polnud, pole halba asi. Halb on see, et inimestel pole olnud valikut, mida osta.

Kuna mina olen tarbimisühiskonnas kasvanud, siis ei saa ennast kujutada, kuidas elu ilma reklaamideta ja suured kaubamajad on. Muidugi on meie materiaalse tarbimiskultuuril palju vigu, aga elu praegu on inimestel ikkagi parem kui planeeritud majanduses.

Filmis on ka näha Eesti loodus ja mõned Tartu tänavad. Hea on teada, et vähemalt Tartu Ülikooli peahoone ees polnud suur Lenini kuju.

Kardan, et elu nõukogude ajal oli ikkagi veelgi raskem, kui selles filmis. Näiteks politseinikud pole olnud nii süütud ja sõbralikud. Filmis näidatakse korruptsiooni ja seda, kuidas politsei tuleb baari ainult sellepärast, et üks peategelane hakkas klaverit mängima.

Tänapäeva Eesti on hoopis teistsugune maa ja on raske arvata, et kaheksa aastaid tagasi nägi Eesti niimoodi välja. Kuna Venemaal on veel palju inimesi kuidagi emotsionaalselt seotud kommunismi ajaga, siis pole eestlastel selline tunne.

Huvitav, kuidas eestlased näevad selliseid filme. Kas noored tunnevad huvi lahimineviku vastu või on see igavam kui uus Nokia modell mudel? Ja kas taiskasvanutel on raske seda vaadata?

Filmi lõpus on tüüpiline nõukogude asi. Välis on kohutavalt palju autot (mis näitab nõukogude tööstuse võim) ja peategelased lähevad kuhugi edasi. Mees aitab teisele, kes on haavastatud ja ei saa ise minna (nõukogude solidaarsus). Kuhu nad lähevad? Kommunismi suunas, nagu lubas seltsimees Nikita Sergeevich palju aastaid tagasi?

Õnneks on ajalugu eestlaste jaoks teisi teid avatud. Näiteks turismi reisid kanaaride saartedele! :)

Filed under: Moskva piisaraid ei usu, ajalugu, eesti filmid, eesti roadmovie, eestlased, filmid, keskea rõõmud, nõukogude aeg, okupatsioon

Kui nad surnud ei ole…

Vaatasin ühes eesti filmis, et muinasjuttude lõpuks öeldakse Eestis et “kui nad (ehk peategelased) surnud ei ole, sis elavad nad praegugi veel“. Seda räägitakse ka saksa keeles:

Wenn sie nicht gestorben sind, dann leben sie noch heute

Vene keeles räägitakse natukene teistmoodi:

И жили они долго и счастливые… И умерли в один день

Vene pesimism?

Igal juhul, hispaania keeles ütleme nii:

Y fueron felices y comieron perdices.

Surm ei ole meie jaoks üldse tähtis.

Filed under: eesti filmid, eesti keel, keskea rõõmud, muinasjutud, rahvusvahelised suhted, saksa keel, saksa keele mõju, tõlkelaen, vene keel, väljendid

“Tulnukas” ja “Siin me oleme”

Eile vaatasin Eesti lühifilmi “Tulnukas”. Meeldis. Film on võrgus kättesaadav.

Sammuti vaatasin Eesti filmklassika “Siin me oleme” (laadisin netist ära). Meeldis ka, sain kõvasti naerma. Eriti meeldis kui suvitajad tuli ja naisterahvas rääkis “ütle talle, et me maksame, et me oleme nõukogude inimesed!”. Ja “kuigi te olete harimata naine, te olete ikkagi inimene!”.

Loodus on filmis väga ilus. Naljakas on nägema, et nad magavad, isegi kui taevas päike paistab.  Ma olen selleks harjunud, et magama tuleb öösel kui on pimedas, ja päeval tuleb midagi teha. Eestis vist see ei kehtib!

Praegu laadin alla mitu Eesti filmid. Lihtsalt kirjutasin sõnu “Eesti” emules ja hakkasin filmid ja muusikat alla laadima. Tean, et see pole legaalne, aga hetkel mul ei ole aega ega võimalusi kuidagi Eesti filmimateriaalid ostma.

Aga niimoodi ma saan ikkagi Eesti filmidega tuttavaks saama ja siis võiks hea kvaliteetseid DVD ostma, kui ma tagasi Eestisse tulen. Ausalt öeldes, ei tea miks võrgust halva kvaliteedi filmi alla laadima on keelatud.

Kui soovitused on, siis öelge!

Filed under: eesti filmid, eesti keel, internet