“Polegi ehk utoopiline loota, et igas sadamas on lisaks kohalikule eestlasele ka vähemalt üks põliselanik, kel eesti keel suus”, kirjutas kunagi mu hea Tartu sõbranna Anneli Roose.
See soovi on vähemalt Sevilla sadamas (pildil) nüüd täiendatud – siin elab peale kohaliku eestlasi (ehk Mari) üks põliselanik (ehk mina), kes enam vähem räägib eesti keelt. Aga ta räägib natuke teistmoodi. Nagu ütles mulle üks humoorikas vene sõbranna, ma räägin “хорошо, но неправильно” ;)
Või, nagu ütles üks vaeseke ja abitu vestleja internetis mu kommi vastades:
“Juan, sinu soovitus kõlab kui eesti keel, aga aru ei saa tuhkagi ;)”
Loomulikult. See oli Hispaania lõunaosa dialekt! ;)
Aga mis mina arvan? Üldiselt olen oma tasemega rahul (kui vestluspartner aru ei saa, see on teine küsimus, hehe). Saan ilma raskustega ajalehi lugema ja raadio kulama. Veel apriilisündmuste ajal oli minu jaoks arvamusartikleid lugemine päris raske tegevus. Ja lugesin vapustavalt aeglaselt! Tundide kaupa istusin Ekspressi artikli peale ees.
Septembris arvasin et detsembriks saan juba eesti keelt selgeks ja saan hakkama “Tõde ja Õigus II” kirjutada ;) Nüüd aga tean, et keeleoskust ei saa nii kiiresti arenema, eriti kui inimene peab teiste asjadega tegeleda. Seda võime keeleteaduslikult nimetada “eesti keele õppimise lõpmatu kurv”.
Mu plaanid oma eesti keele oskust arendamiseks on väga lihtsad – kuigi hetkel ei õpi uusi eesti sõnu, tegelen peaaegu iga päev eesti keelega. Vähemalt natuke. Loen Eesti Päevalehe juhtkiri, ja kui veel aega leian, siis kuulan mingit raadiosaadet või vaatan Aktuaalset Kaamerat. Seda teen vähemalt korda nädalas.
Teisel pool on see nii, et rääkimine ja kirjutamine on veel minu jaoks päris raske. Selle parandamiseks arvasin, et tuleb aeg ajalt lihtsad, ilusad eesti väljendid ära õppida. Algustasin õpikuga “Naljaga pooleks”, milles on väga head dialoogid. Sealt õpin kasulikd väljendid, nagu:
Oled kohe seda nagu, et Pariis sobiks sulle
või
Siis meil ei olegi üks tee
Mis sa sellest arvad, kui saaks õige veel kokku?
Eks kui ma kunagi ütlen sulle selliseid lausi, lihtsalt harjutan uusi väljendeid ;)
Lõpude lõpuks, leian et blogis kirjutamine on ka väga kasulik. Mu eesmark on lihtsalt kirjutama, ja ma ei muretse oma vigade pärast. Igal juhul pole mulle aega kõigi vigade pärandamiseks. Nii et parandusi ja soovitusi võib muidugi teha, aga 100%-selt õigesti rääkima ei ole mu siht. Vähemalt praegu, in the long run (=pikas perspektiivis, Kaur lässt grüssen) väga tahaks küll ilusasti rääkima.
PD.- Orkutis on nüüd üks kogukond meie vähemuste jaoks, millele igaüks võib liituda: Sevilla, väike Eesti linn.
Filed under: ajaveeb, eesti keel, eesti keele õpimine, eesti keele õppimine, mu sihid
