Ilmar Raagi film “Klass”

Lõpuks nägin seda filmi. Ta on kahtlemata väga hästi tehtud, kuigi ma kohe ütlen, et ei saa seda värk veelkord naha. Liiga kurb ja masendav ongi. Noh, saan aru et see on film koolivägivallast ja sellepärast peaks vägivalla näidata. Aga ma ei arvestatud seellega, et ta võiks nii karm olla. Ma ootasin midagi nagu Gus Van Sant’i film “Elephant” ja ma tahtsin filmi kaudu midagi eesti kööliõpilaste elust ja keelest teada saada.

Sellegipoolest arvan, et koolivägivald ja kiusamine on kaks probleemi, mis pole nii tihedalt koolitulistamisega seotud. Filmi nägedes oli mulle selline tunne, et Raag mingil mõel ebateadlikult “õigustab” koolitulistamist. Mu meeles pole sellistel juhtudel enamasti mingit ratsionaalset põhjust. Nagu üleeile Saksamaal. “Suhtelisetl tavalline” poiss kellel on teistmelise ea tavalised probleemid saab relva kätte ja teeb hoopis valet otsust.

Film saab isegi Hispaania poodides leida! (näiteks FNAC’is). See näitab, et Euroopa integratsioon läheb edasi, hoolimata Lisbonni kõkkuleppe saatusest.

Pildi tegin Sevillas jõulupühade ajal.

Filed under: Euroopa, eesti keel, eestlased, elu eestis, filmid

Jan Uuspõld läheb Tartusse

Notsu soovitusel vaatasin filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Film on minu meelest vaimukas ja hästi tehtud ja korra oli ka väga naljakas. Muidugi on see eelkõige komöödia. Eriti meeldis mulle see, et see on tänapäeva film, sest viimasel ajal olen vaadanud selliseid filme nagu “Õnnelind Flamingo”, mis näitavad elu Nõuka ajal ja on natuke masendavad.

“Jan Uuspõld…” on ikka rohkem positiivne film, kuid ühiskonnakriitikat on filmis ka. Kuigi filmi alguses vähendab raadio ainult häid uudiseid, püüab film irooniaga näidata, milline on tegelikult tänapäeva Eesti.

Teadsin, et see on Eesti vaadatuim film, nii et pole mõtet siin jutustada, mis filmis toimub. Kirjutan ainult, millised muljed filmist jäid.

Esiteks olen vapustuses, et see on ka roadmovie. Nüüd võib öelda, et viiskümmend protsenti eesti filmidest, mida olen näinud, on roadmovies. Aga see on kindlasti sellepärast, et olen ainult nelja eesti filmi näinud. Igal juhul on naljakas, et väikeses Eestis see žanr nii populaarne on!

Teiseks meeldis ka, et filmis osaleb isegi Eesti president. Ei tea, kas ta tol ajal, millal filmi tehti, juba president oli, aga igal juhul on see hea mõte. Filmi vaadates uskusin, et isegi Arvo Pärt ja Mart Laar osalevad filmis.

Filmis kuulsin mitu sõna, mida olen hiljuti õppinud, nende hulgas “plotski”, “plasku”, “ori” ja “tisler”. Algusest peale on minu jaoks eesti keeles väga raske olnud, et paljud sõnad on liiga sarnased. “Plotski” ja “plasku” on head näited sellest, kuid õnneks ei tule neid sõnu kasutada iga päev (või tuleb?).

Samuti kuulsin filmis palju huvitavaid väljendeid, mida tavaliselt ei kuule nagu “istu maha!”. Kuna õpin eesti keelt ajalehte ja ajaveebi lugedes, siis ma tihti ei tea kuidas selliseid lihtsaid asju öelda .

Õnneks on filmil ka subtiitrid. Järgmine kord loen ka inglisekeelseid subtiitreid, et rohkem aru saada (sest kavatsen filmi mitu korda vaadata! :)

PS.- Muide, pildid võtsin ajaveebist Eesti filmid.

Filed under: Eesti, Tartu, eesti filmid, eesti keel, eesti keele õppimine, elu eestis, filmid