Olen hiljuti mitu eesti filmid vaadatud ja üks nendest oli “Keskea rõõmud”. Minu arvates oli see väga hea film, isegi kui ka natuke kurb. Natuke nagu “Moskva piisaraid ei usu” Eesti versioon.
Filmis mängib muuhulgas Maria Klenskaja, kes on Dmitri Klenski õde. Jah, väga ilus ta oli (pean meeles Maria, muidugi).
Film peegeldab eesti elu stagnatsiooni ajal. Ma pole kunagi Nõukogude Liidus elanud, aga tundub, et filmis näidatakse väga hästi milliseid probleeme sel ajal oli.
Näiteks kaubamajas polegi palju tähtsat ja vajalikku asju.
Inimeestel polnudki ilusaid ja moodneid riideid, nagu praegugi. Pooditeenijate pole vastanud sõbralikuks. Paljud asjad näevad inetu välja ja tundub, et inimestel pole lootusi ja projekti tuleviku suhtes. Sildid on kakskeelsed või kirjutatud ainult vene keeles.
Isiklikult arvan, et see, et reklaamid polnud, pole halba asi. Halb on see, et inimestel pole olnud valikut, mida osta.
Kuna mina olen tarbimisühiskonnas kasvanud, siis ei saa ennast kujutada, kuidas elu ilma reklaamideta ja suured kaubamajad on. Muidugi on meie materiaalse tarbimiskultuuril palju vigu, aga elu praegu on inimestel ikkagi parem kui planeeritud majanduses.
Filmis on ka näha Eesti loodus ja mõned Tartu tänavad. Hea on teada, et vähemalt Tartu Ülikooli peahoone ees polnud suur Lenini kuju.
Kardan, et elu nõukogude ajal oli ikkagi veelgi raskem, kui selles filmis. Näiteks politseinikud pole olnud nii süütud ja sõbralikud. Filmis näidatakse korruptsiooni ja seda, kuidas politsei tuleb baari ainult sellepärast, et üks peategelane hakkas klaverit mängima.
Tänapäeva Eesti on hoopis teistsugune maa ja on raske arvata, et kaheksa aastaid tagasi nägi Eesti niimoodi välja. Kuna Venemaal on veel palju inimesi kuidagi emotsionaalselt seotud kommunismi ajaga, siis pole eestlastel selline tunne.
Huvitav, kuidas eestlased näevad selliseid filme. Kas noored tunnevad huvi lahimineviku vastu või on see igavam kui uus Nokia modell mudel? Ja kas taiskasvanutel on raske seda vaadata?
Filmi lõpus on tüüpiline nõukogude asi. Välis on kohutavalt palju autot (mis näitab nõukogude tööstuse võim) ja peategelased lähevad kuhugi edasi. Mees aitab teisele, kes on haavastatud ja ei saa ise minna (nõukogude solidaarsus). Kuhu nad lähevad? Kommunismi suunas, nagu lubas seltsimees Nikita Sergeevich palju aastaid tagasi?
Õnneks on ajalugu eestlaste jaoks teisi teid avatud. Näiteks turismi reisid kanaaride saartedele! :)
Filed under: Moskva piisaraid ei usu, ajalugu, eesti filmid, eesti roadmovie, eestlased, filmid, keskea rõõmud, nõukogude aeg, okupatsioon
