Koodivahetus

Icon

Lugu sellest, kuidas ma õpin eesti keelt

‘Keskea rõõmud’ ja elu nõukogude ajal

moskvichOlen hiljuti mitu eesti filmid vaadatud ja üks nendest oli “Keskea rõõmud”. Minu arvates oli see väga hea film, isegi kui ka natuke kurb. Natuke nagu “Moskva piisaraid ei usu” Eesti versioon.

Filmis mängib muuhulgas Maria Klenskaja, kes on Dmitri Klenski õde. Jah, väga ilus ta oli (pean meeles Maria, muidugi).

Film peegeldab eesti elu stagnatsiooni ajal. Ma pole kunagi Nõukogude Liidus elanud, aga tundub, et filmis näidatakse väga hästi milliseid probleeme sel ajal oli.

Näiteks kaubamajas polegi palju tähtsat ja vajalikku asju.anothercar Inimeestel polnudki ilusaid ja moodneid riideid, nagu praegugi. Pooditeenijate pole vastanud sõbralikuks. Paljud asjad näevad inetu välja ja tundub, et inimestel pole lootusi ja projekti tuleviku suhtes. Sildid on kakskeelsed või kirjutatud ainult vene keeles.

Isiklikult arvan, et see, et reklaamid polnud, pole halba asi. Halb on see, et inimestel pole olnud valikut, mida osta.

Kuna mina olen tarbimisühiskonnas kasvanud, siis ei saa ennast kujutada, kuidas elu ilma reklaamideta ja suured kaubamajad on. Muidugi on meie materiaalse tarbimiskultuuril palju vigu, aga elu praegu on inimestel ikkagi parem kui planeeritud majanduses.

car2Filmis on ka näha Eesti loodus ja mõned Tartu tänavad. Hea on teada, et vähemalt Tartu Ülikooli peahoone ees polnud suur Lenini kuju.

Kardan, et elu nõukogude ajal oli ikkagi veelgi raskem, kui selles filmis. Näiteks politseinikud pole olnud nii süütud ja sõbralikud. Filmis näidatakse korruptsiooni ja seda, kuidas politsei tuleb baari ainult sellepärast, et üks peategelane hakkas klaverit mängima.

Tänapäeva Eesti on hoopis teistsugune maa ja on raske arvata, et kaheksa aastaid tagasi nägi Eesti niimoodi välja. Kuna Venemaal on veel palju inimesi kuidagi emotsionaalselt seotud kommunismi ajaga, siis pole eestlastel selline tunne.

Huvitav, kuidas eestlased näevad selliseid filme. Kas noored tunnevad huvi lahimineviku vastu või on see igavam kui uus Nokia modell mudel? Ja kas taiskasvanutel on raske seda vaadata?moskvich

Filmi lõpus on tüüpiline nõukogude asi. Välis on kohutavalt palju autot (mis näitab nõukogude tööstuse võim) ja peategelased lähevad kuhugi edasi. Mees aitab teisele, kes on haavastatud ja ei saa ise minna (nõukogude solidaarsus). Kuhu nad lähevad? Kommunismi suunas, nagu lubas seltsimees Nikita Sergeevich palju aastaid tagasi?

Õnneks on ajalugu eestlaste jaoks teisi teid avatud. Näiteks turismi reisid kanaaride saartedele! :)

Filed under: Moskva piisaraid ei usu, ajalugu, eesti filmid, eesti roadmovie, eestlased, filmid, keskea rõõmud, nõukogude aeg, okupatsioon

Kui nad surnud ei ole…

Vaatasin ühes eesti filmis, et muinasjuttude lõpuks öeldakse Eestis et “kui nad (ehk peategelased) surnud ei ole, sis elavad nad praegugi veel“. Seda räägitakse ka saksa keeles:

Wenn sie nicht gestorben sind, dann leben sie noch heute

Vene keeles räägitakse natukene teistmoodi:

И жили они долго и счастливые… И умерли в один день

Vene pesimism?

Igal juhul, hispaania keeles ütleme nii:

Y fueron felices y comieron perdices.

Surm ei ole meie jaoks üldse tähtis.

Filed under: eesti filmid, eesti keel, keskea rõõmud, muinasjutud, rahvusvahelised suhted, saksa keel, saksa keele mõju, tõlkelaen, vene keel, väljendid

Viimased seiklused Madriidis

koduMõned päevad tagasi tulin koju. Madriidis veetsin aega väega kenasti. Tulin tagasi koju mõned päevad tagasi. Veetsin väga kenasti Madriidis aega. Loengute pärast Pärast loenguid käisin baarides ühe toreda Tsehhi tüdrukuga ja jõudsin oma tädi koju juurde, (kus ma ööbisin need päevade jooksul) kus ma NENDE päevade jooksul ööbisin, kell 5 hommikul.

Mõistagi järgmisel päeval olin ma väga väsinud ja kardasin kartsin, et rongis magan ära et magan rongis SISSE ja ei tule maha minu rongipeatuses ja ei tule oma rongipeatuses maha. Kojutuleku pärast Pärast kojutulekut magasin terve päeva jooksul.

Eva (ehk varemnimetatud Tsehhi tüdruk) pidas pidi aga järgmisel päeval lennujaama minema ja Šveitserisse Sveitsi lendama. Õnneks ta pole lennu kaotanud ei jäänud ta lennukist maha ja saatus saatis mulle SMSi, kus milles ta ütles, et oli juba kohale jõudnud.

Mina olen 26aastane ja temal on sünnipäev juuli kuul ja tema (26) sünnipäev on juulis. Arvan, et me oleme juba liiga vanad ja et me ei ega suuda nii palju juua ja nii kaua välja käima.

Järgmine kord peame varem magama roonima. :))

Filed under: Madrid, baarid, eesti keel, keskea rõõmud, kodu, kojutulek, mina, minu elu, reisimine, tüdrukud, välismaalased

Minust

Kahekümne kuue seitse aastane, kes elab soojas ja päikesepaistelises lõunas ja õpib eesti keelt, sest igatseb lumi lume, blondiinide, hõõgveini ja verivorstide järele. Ehk tavaline hispaanlane, eks ole?

Lugejad

  • 38,833 eestlast